/puu/viljameem…

ma sain meemi, ma sain meemi… aitäh, Kadri* ja Oudekki**, see on lõbus …

See vahelduse mõttes suviselt magus ja puuviljateemaline meem on ise järgmine:

Vasta kolmele küsimusele ja saada siis osalistele edasi!

1. Millisel puu- või juurviljal on lapsepõlve maitse?2. Milline juurikas, mari või puuvili on maailma ajaloos kõige tähtsam? Ja miks?3. Vali kolm blogijat ja ütle, millise puu otsast nemad kukkunud on

Ps. Tutti-Fruttil on käimas fotokate loosimise kampaania. Osaleda saab siin: http://www.spindo.eu/tutti-frutti. Aga mis veelgi parem: nad lubasid puuviljameemi edasipildujate vahel kastitäie komme loosida!

*
minu lapsepõlve mari oli mustikas… lapsepõlvekodu ümbritsevas männimetsas kasvas seda kõikjal… jõe äärde ujuma sai läbi mustikametsa ja ema kasutas seda ära: vahest võisime ujuma minna tingimusel, et minnes korjame igaüks /ja meid oli kolm, noorim vend oli liiga väike/ pool liitrit marju… meil olid kirjude paeltega pooleliitrilised purgid – ümber purgi kaela seotud kleidivööga sai purgi endale ümber piha siduda – nii sai marju kahe käega korjata ja ei olnud hirmu, et kiiresti edasi tõstetud purk /sest ujuma oli alati kiire / metsa ebatasasel pinnal ümber kukub… kodus tehti mustikatest toormoosi – seda tumepunasinist maiust võis süüa lõpmatuseni… eriti hea oli see muna-pannkookidega, mida tehti sageli – meil peeti kanu ja munad olid omast käest võtta… retsept oli umbes selline, et 10 või 12 muna pluss piisake piima, jahu ja suhkrut… ja veel: tilgake õli valati ka taignasse ja mitte pannile… pannile valati vaid päris esimese koogi alla… ma kasutan seda nippi siiani – sel moed kulub õli vähem – vastavalt: sööme seda vähem endale sisse…

mustikate korjamise eest on saadud ka esimene isiklik raha… ei mäleta, kui vana ma tol suvel olin /vanem vend igatahes oli raudselt poolteist aastat noorem /, kui me vennaga mustikaärikateks hakkasime… korjasime terve suve ja sügisel enne kooli minekut tundsime end miljonäridena… teenitud raha eest ostsime peamiselt riideid: ma sain endale elu esimesed teksad ja tossud…

lapsepõlve köögivili on sibul… järveäärsel vanaemal oli tohutu põld, mille ta igal aastal sibulaid täis istutas /nagu kõik teised selle küla elanikud/ – müügiks… mäletan kahte moodi sibulasõite: päris põrssana sain sõita kevadeti aiakäruga põllule veetavate sibulakottide peal, vanaema hobuseks… sügiseti aga suure mullase sibulakoorma otsas sedakord vanaemaga koos, vedajaks suur neljajalgne ja pehme ninaga Druzok… mäletan pikki sibulasaba lõikamise päevi ja suuri sibula kuivatamise narisid igal pool maja ümber aias… mäletan, et talviti oli vanaema pisikese maja laed pool meetrit madalamad, kui suvel – talveks riputati kõik laed täis narisid, millel hoiti sibulaid… sibula hinna jutud, sibula müümise päevad, sibulapatsi punumine, imeilus sibula seemneõisikutega peenar…

tähtsaid on palju, ma nimetaks kohvi ja teepõõsa… kanepi ja kakao ja tubaka…

blogijatest…

ühe teise blogimängu raames kirjutasid blogijad, missuguse looma saba nad endile valiksid, kui selline võimalus tekiks… kui minu mälu mind ei peta, siis Arni kirjutaks, et tema valiks paabulinnu oma – suure ja suursuguse, kireva… ma arvan, et kui Arni oleks vili, siis Arni oleks ananass… kah suur ja suursugune, mitte kellegi moodi, maitselt tõeliselt hõrk, kuid kui palju saab, paneb keele kipitama… vili, mille puhul on oluline osata sellega õigesti ümber käia – lohakalt haarates võib saada kriimustada…

nii…

Daki on aedmaasikas… lihtne, tuttav, sõbralik… päikesesoe ja pärisküps: magus imeõrna vihjega mõrkjasuse võimalikkusele… ma ei tunne kedagi, kes ei armastaks aedmaasikaid…

üks blogija, kes kohe kindlasti ei ole puu otsast kukkunud, on Luize… ma pakun, et Luize on kurk… kvaliteetne, sirge ja selge, värske ja ilm-tingimata eesti-maine…

*seesama porgand millest kirjutas – puhas elurõõm…
**midagi laimirohelist … nt laim… värske, jõuline, kuid peen…

muide, Pots on apelsin…

***lingid lisan kunagi – ma sättida* oma arvuti nii turvaliseks, et ei pääse enam ühtegi blogi lugema… ise saan blogida vaid postkasti kaudu …