kulleritest…
jeerum, kus ma olen hädas kulleritega…
ma armastan netipoode väga – eriti neti-raamatupoode, aga kasutan ka kõikvõimalike muid – mis saaks olla veel mugavam… nüüd, arvatavasti seoses majanduslangusega ja teenuse pakkuja sooviga veel enam oma klienti hellitada, toovad paki kodutrepile ka need firmad, milliste pakkidel ma varem ise sides järel käisin… ja täna oli umbes kolmas kord suht lühikese aja jooksul, mil veetsin oma hommiku kullerit linnaosa pidi taga otsides… sest ta ei leia mu maja üles…
olgu öeldud, et mu maja on tõesti sellise koha peal, mida on raske seletada ja võõrastele külalistele olen eluaeg pidanud kuhugi teeotsale vastu jalutama… no aga kuller! ma ei saa aru – temal ju ometi võiks olla mõni kaart või elektrooniline seade, nagu taksodes… täna kui ma kullerit telefon kõrva ääres kusagilt “kollase maja” juurest otsisin /meie linnajaos ei ole ühtegi kollast maja!/ mõtlesin küll, et ma küsin, kust ta selline ohmu tuleb ometi… aga kui lõpuks kätte sain, oli roolis nii vana mees, et ma lihtsalt ei tihanud õiendada…
kusjuures ma juba eelmine kord mõtlesin, et pean uurima, et kui ma soovi avaldan, kas nad siis oleks nõus jätma mulle paki endiselt sidejaoskonda – kokkuvõttes oleks see mulle mugavam, kui pidžaamas linna peal ringi jooksmine – aga läks meelest… ilmselt ikka jätaksid… ma veel mõtlen selle peale – kirjutades läks suur nördimus üle 
…
st 
- mul on köögilaual pakk tutikaid raamatuid… ja päike, täna on meil siin päike… eile oli päev otsa november…
—————-
Now playing: Oh Laura – Thunderbird Motel
via FoxyTunes
varestest…
kui veel mõni hetk tagasi oli mul plaan kirjutada siia midagi, siis praeguseks on see plaan läinud… suvi on ja teha on nii palju… tahaks sibulapealseid sügavkülma panna ja maha lõigatud tilli asemele uut külvata, kummelit korjata ja rediseid maha panna, teise blogi tarvis mõned pildid teha, poekotti õmmelda, joogatada või joosta, võib-olla jõe ääres käia, metsa metsmaasikale ja kukeseenele minna, lugeda, lugeda, tööd teha ka muidugi, lugeda, niisama muru peal oleskleda…
kirjutada tahaks, soov on alles ja on isegi mitu plaani, kuid millal järjekord nendeni jõuab, ei tea…
hetkel aga tagasi õue… kuniks veel ei saja – pilved on küll kurja kuulutavad…
*
mde: kas keegi teab, mida teha, et varesed hoovist ära koliksid… ma olen neid kogu aeg kaitsnud – varesevaenulike Potsude jms eest /ei lasknud pesasid ära lõhkuda ja õhupüssiga jahti pidada jms/ ja nüüd on parv üle mõistuse suureks kasvanud… lugesin just muru pealt kokku 32 tükki – st kõik ei ole kaugeltki meie hoovi pesadest – neid tuleb kusagilt kogu aeg juurde… laiavad hoovi peal ringi ja kraaksuvad, inimesi ei pelga – päris jala alla ei roni, aga üle kahe meetri ka kõrvale ei hüppa… tassivad kompostihunnikust ananassi jt koori laiali ja varastavad asju – aeda ei saa midagi vedelema jätta… mida teha? seda, et nad mõnd hernehirmutist pelgaks, ei usu ma iial – nagu ma ütlesin, nad ei pelga isegi mind…
näitlejatest…
pornofilmi nais-soost näitleja äratab minus eelkõige kaastunnet… samas kui pornofilmi mees-näitlejas näen eelkõige luuserit… see seostub mul kuidagi elus hakkama saamisega /st ma ei usu, et keegi kunagi on TAHTNUD hakata pornofilmi näitlejaks, eeldan, et peamiselt lähevad inimesed sinna häda sunnil/ /st erandeid on muidugi – nt (nooruse)rumalusest/… naisele luban ja andestan rohkem, mehe kannan maha hoopis lihtsakäelisemalt… eriti haledatena mõjuvad mehed, kes süžee järgi etendavad mõnd eriti heal elujärjel tegelast…
—————-
Now playing: Michael Nyman – The Heart Asks Pleasure First
via FoxyTunes
/puu/viljameem…
ma sain meemi, ma sain meemi… aitäh, Kadri* ja Oudekki**, see on lõbus …
See vahelduse mõttes suviselt magus ja puuviljateemaline meem on ise järgmine:
Vasta kolmele küsimusele ja saada siis osalistele edasi!
1. Millisel puu- või juurviljal on lapsepõlve maitse?2. Milline juurikas, mari või puuvili on maailma ajaloos kõige tähtsam? Ja miks?3. Vali kolm blogijat ja ütle, millise puu otsast nemad kukkunud on
Ps. Tutti-Fruttil on käimas fotokate loosimise kampaania. Osaleda saab siin: http://www.spindo.eu/tutti-frutti. Aga mis veelgi parem: nad lubasid puuviljameemi edasipildujate vahel kastitäie komme loosida!
*
minu lapsepõlve mari oli mustikas… lapsepõlvekodu ümbritsevas männimetsas kasvas seda kõikjal… jõe äärde ujuma sai läbi mustikametsa ja ema kasutas seda ära: vahest võisime ujuma minna tingimusel, et minnes korjame igaüks /ja meid oli kolm, noorim vend oli liiga väike/ pool liitrit marju… meil olid kirjude paeltega pooleliitrilised purgid – ümber purgi kaela seotud kleidivööga sai purgi endale ümber piha siduda – nii sai marju kahe käega korjata ja ei olnud hirmu, et kiiresti edasi tõstetud purk /sest ujuma oli alati kiire / metsa ebatasasel pinnal ümber kukub… kodus tehti mustikatest toormoosi – seda tumepunasinist maiust võis süüa lõpmatuseni… eriti hea oli see muna-pannkookidega, mida tehti sageli – meil peeti kanu ja munad olid omast käest võtta… retsept oli umbes selline, et 10 või 12 muna pluss piisake piima, jahu ja suhkrut… ja veel: tilgake õli valati ka taignasse ja mitte pannile… pannile valati vaid päris esimese koogi alla… ma kasutan seda nippi siiani – sel moed kulub õli vähem – vastavalt: sööme seda vähem endale sisse…
mustikate korjamise eest on saadud ka esimene isiklik raha… ei mäleta, kui vana ma tol suvel olin /vanem vend igatahes oli raudselt poolteist aastat noorem 
/, kui me vennaga mustikaärikateks hakkasime… korjasime terve suve ja sügisel enne kooli minekut tundsime end miljonäridena… teenitud raha eest ostsime peamiselt riideid: ma sain endale elu esimesed teksad ja tossud…
lapsepõlve köögivili on sibul… järveäärsel vanaemal oli tohutu põld, mille ta igal aastal sibulaid täis istutas /nagu kõik teised selle küla elanikud/ – müügiks… mäletan kahte moodi sibulasõite: päris põrssana sain sõita kevadeti aiakäruga põllule veetavate sibulakottide peal, vanaema hobuseks… sügiseti aga suure mullase sibulakoorma otsas sedakord vanaemaga koos, vedajaks suur neljajalgne ja pehme ninaga Druzok… mäletan pikki sibulasaba lõikamise päevi ja suuri sibula kuivatamise narisid igal pool maja ümber aias… mäletan, et talviti oli vanaema pisikese maja laed pool meetrit madalamad, kui suvel – talveks riputati kõik laed täis narisid, millel hoiti sibulaid… sibula hinna jutud, sibula müümise päevad, sibulapatsi punumine, imeilus sibula seemneõisikutega peenar…
tähtsaid on palju, ma nimetaks kohvi ja teepõõsa… kanepi ja kakao ja tubaka…
blogijatest…
ühe teise blogimängu raames kirjutasid blogijad, missuguse looma saba nad endile valiksid, kui selline võimalus tekiks… kui minu mälu mind ei peta, siis Arni kirjutaks, et tema valiks paabulinnu oma – suure ja suursuguse, kireva… ma arvan, et kui Arni oleks vili, siis Arni oleks ananass… kah suur ja suursugune, mitte kellegi moodi, maitselt tõeliselt hõrk, kuid kui palju saab, paneb keele kipitama… vili, mille puhul on oluline osata sellega õigesti ümber käia – lohakalt haarates võib saada kriimustada…
nii…
Daki on aedmaasikas… lihtne, tuttav, sõbralik… päikesesoe ja pärisküps: magus imeõrna vihjega mõrkjasuse võimalikkusele… ma ei tunne kedagi, kes ei armastaks aedmaasikaid…
üks blogija, kes kohe kindlasti ei ole puu otsast kukkunud, on Luize… ma pakun, et Luize on kurk… kvaliteetne, sirge ja selge, värske ja ilm-tingimata eesti-maine…
*seesama porgand millest kirjutas – puhas elurõõm…
**midagi laimirohelist … nt laim… värske, jõuline, kuid peen…
muide, Pots on apelsin…
***lingid lisan kunagi – ma sättida* oma arvuti nii turvaliseks, et ei pääse enam ühtegi blogi lugema… ise saan blogida vaid postkasti kaudu …
